Odra taluliini esindaja Venda Mitti elulugu on saanud kirja
Siin on avaldatud Odra taluliini esindaja Venda Mitti enda kirjutatud elulugu, mida on aidanud arvutikirja panna tema tütar Aita Kaaver.
Elulookirjeldus
Mina, Venda Mitt, sündisin 26.oktoobril 1927.aastal Pärnumaal, Polli vallas, Venekülas, Asula talus talupidaja pojana. Hiljem liideti Polli vald Karksi vallaga ja hakkas administratiivselt kuuluma Viljandimaa koosseisu. Minu vanemad: isa Jaan Mitt ja ema Leena on samuti sünnilt ja elamiselt seotud Karksi ümbruskonnaga.
Isa võttis osa Eesti Vabadussõjast ja peale sõda eraldas riik Polli mõisast 17 ha maad talupidamiseks. See oli põhiliselt põllumaa väikese metsatukaga. Peres kasvas neli last. Minule lisaks kolm õde- Õilme-Helene, Maimu-Marianne ja Helgi-Leili.
Alghariduse sain Karksi valla Longi 6-klassilises Algkoolis, mille lõpetasin 1942. aasta kevadel. Seejärel töötasin isatalus põllutöölisena. 1944. aasta sügisest asusin õppima Polli Aiandustehnikumi ja järgnevalt 1946.aasta sügisel Olustvere Põllumajadustehnikumi, kust omandasin agronoomi kutse. 1949. aasta sügisel suunati mind tööle Vändra Masina-traktorijaama (MTJ) jaoskonna agronoomiks. 1952. aasta märtsis partei rajoonikomitee büroo otsusega suunati ja valiti mind Vändra rajooni kolhoosi „Kalevipoeg“ juhatuse esimeheks. See oli kuue endise väikese kolhoosi ühinemise teel moodustunud suurmajand, mis asus kahel pool Pärnu-Paide maanteed, Vändra Katsesovhoosi ja Tori Hobusekasvanduse vahelisel maa-alal Pärnu jõe ääres.
Töötamine toimus sellel peamiselt käsitsi ja hobujõul, sest majanditele tehnikat ei müüdud. Lepingu alusel abistasid majandeid masina-traktorijaamad. Nende naturaaltasu oli küllalt suur. Ka teiste kohustuste nagu piima, liha, vilja, lina, villa, munade jne. riigile müük toimus sedavõrd madalate hindadega, et mõnel juhul ei katnud see isegi transpordikulusid. Tööjõudu oli kolhoosil vähe, suuremate talude pered olid 1949. aasta märtsis Siberisse küüditatud. Nende talude maad aga vajasid samuti harimist. Nooremad inimesed olid mujale tööle läinud, kus rahalist palka maksti.
Kogu see põllumajanduselu toimus plaanimajanduse alusel. Kolhoosil oli kohustus külvata kevadel 80 ha lina, mille koristamine käiks ilmselt ülejõu. Külvi ajal kui partei rajoonikomitee esimene sekretär oli kolhoosis ringsõidul, rääkisin sellest temale ja sain vastuseks, et plaan tuleb täita! Täitsime plaani, kuid koristada ei suutnud.
Põllutööde juhtimiseks moodustati rajooni keskuses vastavad staabid nagu külvitööde-, heintööde- ja koristustööde staap. Iga päeva õhtul tuli tehtud tööde mahust rajooni keskusesse telefoni teel aru anda. Olid veel viie- ja kümnepäevased kirjalikud aruanded. Töö kestis seitse päeva nädalas, ilma puhkepäevadeta.
Heinaajal juhtus, et loodusliku heina niitmise plaani täitmine kulges ebarahuldavalt. Ilmad olid veel ilusad ja kolhoosis toimus põldheina sissevedu. Majandite juhid kutsuti rajoonikekusesse ja nõuti kogu tööjõu suunamist loodusliku heina niitmisele. Küsisin rajooni täitevkomitee esimehelt seltsimees Aesma`lt, et kas tõesti peab heinaveo seisma panema ja vastus oli, et kui tööjõudu ei jätku, siis jah! Õhtul rääkisin sellest põllutööbrigaadi brigadiridele ja ütlesin, et kui tuleb mõni vihmasem ilm, siis suunaku inimesed looduslikku heina niitma.
Järgmisel päeval enne lõunat saabus kolhoosi partei rajoonikomitee volinik seltsimees Metsaalt, endine meremees. Tahtis näha, kas loodusliku heina niitmine käib. Läksime ühte brigaadi vaatama. Kuna ilm oli ilus, siis oli juba kaugelt näha, et käib heina sissevedu. Volinik sattus raevu ja ütles, et sõjavägi tuleb välja kutsuda ja käed raudu panna! Töö juurde jõudes läks neil brigadiriga sõnavahetuseks. Brigadir ütles: „Ega minu pea kaela otsas ei ole salli kinnihoidmiseks!“ Et mitte asja hullemaks lasta minna, läksid inimesed peale lõunat looduslikku heina niitma. Oli veel ilusaid ilmu, kuid varsti hakkas vihma sadama. Niidetud looduslik hein jäi kaarde mädanema ja heinavedu külmade kätte.
1952. aasta ilmastik oli äärmiselt ebasoodne, kevad hilines ja poolest suvest algasid pidevad vihmasajud, mis kestsid kuni külmadeni välja. Põllud muutusid nii pehmeks, et ka käsitsi saagi koristamine oli raske. Linnadest suunati maale abitööjõudu, kuid sellistes tingimustes oli nende tööefektiivsus väike. Neid tuli majutada ja toita. Vilja masindamine kestis talv läbi.
1953. aasta oli ilmastiku poolest parem ja võimaldas töid ladusamalt teha. Kolhoosil oli hea toodanguvõimega piimakari, kes andis peamise rahalise sissetuleku. Ka Vändra rajooni loomakasvatuspäev korraldati meie kolhoosis. Ühel augustikuu päeval kui meil toimus rukki masindamine, külastas kolhoosi EKP Keskkomitee esimene sekretär seltsimees Käbin oma saatjaskonnaga. Tegi kolhoosis ringsõidu ja võttis õhtul osa juhatuse laiendatud koosolekust. Muude küsimuste arutelu kõrval tegime juttu ka kolhoosile peale pandud mitmesugustest kohustustest, nagu kevadel keset põllutööd palgiparvetamine ja talvel metsaraie kohustus. Sm. Käbin ütles, et metsaraie kohustust enam kolhoosidele ei tule. Selle peale hakkasid juhatuse liikmed naerma, mille peale jällegi sm. Käbin solvus ja ütles, et ega tema ei ole tulnud siia mingit lori ajama. Aga mõne kuu pärast saadeti kolhoosidele raiekohustuse eeskirjad välja. Hiljem tõesti jäi see kohustus ära. Mõtlen tänutundega nendele töökatele ja tublidele maainimestele, kes raskustele vaatamata suutsid vastu pidada ja põllumajandust ning maaelu edasi arendada.
Minu tervis halvenes, häirisid sagedased kõhuvalud. Leiti, et maos on ülihappesus. Tori jaoskonnaarst dr. Kustavus ütles, et magu ja närvid on omavahel tihedalt seotud. Pingelise töö tõttu kandub see edasi makku ja tekitab valusid. Soovitas ametit vahetada ja valida mõni rahulikum tööala. Nii ma siis lahkusin kolhoosi esimehe kohalt ja asusin 1.nomvebrist 1953 Vändra Rajooni Seemnekontrolli Laboratooriumi juhataja ametisse. Seal ma töötasin üle kümne aasta. Vändra rajooni likvideerimise tagajärjel kandus elujärg Pärnusse. Pärnu Kolhoosi- ja Sovhoositootmise Valitsuse juhataja sm. Makarov kutsus mind tööle 20. aprillist 1963 inspektor-organisaatoriks väetisemajanduse alal. Hiljem, kui see töökoht kaotati, nimetati mind ümber vanemagronoomiks samal tööalal. Ka see töökoht kaotati ja mind viidi üle Pärnu Seemnekontrolli Laboratooriumi juhatajaks alates 1967. aasta 25.maist.
1968.aasta 1.novembrist reorganiseeriti seemnekontrollilaboratooriumid riiklikeks seemneinspektsioonideks. Minu ametinimetuseks sai nüüd Pärnu Rajooni Riikliku Seemneinspektsiooni juhataja. Sellel ametikohal töötasin üle kahekümne aasta.
Meil oli tubli töökollektiiv. Vabariiklikus sotsialistlikus võistluses saavutasime mitmeid esikohti ja rahalisi preemiaid, samuti saime preemiaks kaks välisreisi- Bulgaariasse ja Tšehhoslovakkiasse. Meie töösaavutused leidsid kajastamist ka Nõukogude Liidu Rahvamajandussaavutuste Näitusel Moskvas. Seal autasustati meie töötajaid ühe kuld-, ühe hõbe- ja kahe pronksmedaliga ja hinnaliste kingitustega.1989. aasta 1. märtsist jäin vanaduspensionile.
Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse ei ole kuulunud, kuigi tehti mitmeid ettepanekuid, kuid ma olin saanud teistsuguse kasvatuse.
Abiellusin 31.detsembril 1951.aastal Helmi Vaheriga, kes töötas Pärnus kondiitrina. Tema täiendas ennast Tallinnas nimekate meister-kondiitrite juures ja sai peale atesteerimist Pärnu linna esimeseks meister-kondiitriks. Meie abielu kestis ligi viiskümmend kolm aastat, abikaasa suri 20.septembril 2004. aastal.
Lapsi oli peres kaks- poeg Meelis ja tütar Aita. Poeg õppis Tartus Eesti Põllumajandusakadeemias insener-mehaanikuks ja tütar Tallinna Riiklikus Konsrevatooriumis laulu erialal, omandades ooperilaulja ja laulupedagoogi kutse. Poeg töötab Tallinnas AS Baltem ja AS Remarksa Nordic juhatuse esimehena ja tütar Lääne-Soomes Rauma Linna Muusikakoolis vokaalpedagoogina ja vabakutselise lauljana. Olen kaheksa lapse vanaisa.
Pensionäripõlve olen pidanud juba kakskümmend aastat. Aastaid kuulusin Grosside-Krosside suguvõsa vanematekogusse. Olen osa võtnud pea kõikidest suguvõsa kokkutulekutest. Minu esivanemad on pärit Odra talu liinist. Kuulun ka Mulkide Seltsi Pärnu Kogukonda selle asutamisest saadik ning osalen aktiivselt seltsi tegevuses. Peale selle olen veel Südameliidu ja Pärnu Pensionäride Ühenduse liige.
Loo autor: Venda Mitt, kirjutatud 2005. aastal